Erinevalt paljudest, algasid minu mäesuusatamise teekond ja armastus selle vastu alles täiskasvanueas. Enne seda olid minu ja lume vahel vaid murdmaasuusad, millega 4-ndast eluaastast alates Harku metsas isaga ringi kihutasin. Mäesuusatamise juurde viis mind samuti isa, kellele igavesti selle eest tänulik olen. Veetsime terveid hooaegu harjutusi tehes. Mis lastel tuleb tihti ilma suurema vaevata, tuli minul pikkade (aga õnnelike) päevade ja kordustega. Nii muutusin ma aina paremaks ning sain täita ühe oma unistustest: olla treener ja aidata ka teistel leida kirg mäesuusatamise vastu või olla toeks juba olemasolevate oskuste lihvimisel. Treeneritööga saan tuua mitmeid paralleele oma peaerialaga – psühholoogiaga -, sest ka mäesuusatamine võib mõjuda väga teraapiliselt ning eduelamus tekitab imelise emotsiooni nii õpilases kui õpetajas. Sära, mis inimeste silmadesse tekib, kui mõni uus asi õnnestub, viib alati ka minu suunurgad üles ning sealjuures ei mängi rolli, kas oled 4 või 74. Hariduselt oman psühholoogia magistrikraadi (Tallinna Ülikool) ning mäesuusatreeneri III taseme kutset (Eesti Olümpiakomitee).
